Palun vabandust, et selle postitusega nii kaua läks. Aega võttis, aga asja sai. Septembris kogesin esimesi KUUMI ILMU, algas kevad kuid esimene kevadkuu läks sama kiiresti kui tuli.
September sai uhke avapaugu suure koolipeoga. Minu koolis korraldab teine kursus igal aastal suure, kogu linnale mõeldud perepäeva. Ürituse korraldavad noored koos oma peredega. Ka mina olen teisel kursusel (eesti mõttes 11. klassis) ning sain organiseerimises osaleda osa. Alustuseks lähme mõned päevad tagasi augustisse. 26. augustil toimus esimene caravana, et meie üritust linnale reklaamida. “Mis see caravana on?” tekib küsimus. Asi on lihtne: autodega sõidetakse rongis mööda linna ringi, lastakse valju muusikat, noored istuvad autokastis või autoakendel. Minu linnas (ei tea, kas üldse terves Paraguays või ei) on need väga populaarsed. Sõitsime kaks tundi linnas ringi ja olime lahedad. 1. septembril oli teine caravana. Seekord oli asi veel uhkem. Koos õega ehtisime ühe vana karusselli uhkeks minitsirkuseks ja panime selle oma autokasti. Lisaks meile, olid ka teised oma autosid kaunistanud selleks, et kõigile silma ja meelde jääda. Need kaks caravanat jäävad mulle igaveseks meelde ja ma julgen kindlalt väita, et need on ühed kõige vingemad asjad üldse. 3. septembril jõudiski kätte kauaoodatud perepäev. Lõuna paiku läksime ühete suurde sisehalli, mille ümber koos paralleelikatega sättisime oma putkad üles. Mina, mu õde ja üks meie sõbranna olime kolmekesi ühes sädeleva meiginurgakeses. Väikse raha eest värvisime silmalaugusid ja põskesid sädelevate värvidega ning panime kivikesi. Kahjuks ei läinud meil kõige paremini, sest kliente polnud palju, kuid see-eest veetsime koos toredalt aega. Teistes putkades sai mängida erinevaid mänge, nt. mängida lauajalgpalli või erinevat viivi täpsust vista. Neil kõigil läks ülihästi ja väikseid lapsi käis karjade kaupa. Lisaks oli võimalik meisterdada, dinosaurustega pildistada ning teha palju muud. Muidugi olid ka putkad söögipoolisega. Samal ajal aga hallis sees lauldi, tantsiti, mängiti pille jne. Õhtul, pimeduse saabudes panime kõik oma putkad kinni ja saime minna sisse esinejaid kuulama. Päris hilja õhtul, kui enamik inimesi oli ära läinud, saime kogu lennuga olla täpselt lava ees, laulda, karjuda ja muidugi tantsida. Korraks kimbutas meid TUGEV hoovihm ja elektri kadus. See meid ei peatanud, lasime telefonidest valgust ja tantsimine jätkus. See oli üks meeleolukas päev, kus sai paljude inimestega aega veeta. Tore oli näha, millega minu vanused hakkama võivad saada.
15. septemberil oli MINU 16. SÜNNIPÄEV. Hommikul käisin koolis, mulle lauldi ja paljud soovisid õnne. Lõunasöögil laulis pere mulle hispaania ja guaranii keeleseid sünnipäevalaule. Ema, kes on super koogimeister, oli mulle küpsetanud suure šokolaadikoogi, mille vahel oli ÜLI palju dulce de lechet (karamellikreemi) ja nutellat. Peale sööki tegin lõunauinaku, et valmistuda eesootavaks õhtuks. Oma peo olin otsustanud teha väikse, kokku oli mul 10 külalist. Pidasin seda kodus ja eriti uhket pidu tegema ei hakkanud. Õed olid teinud õhupallidest väikse kaare ja number 16 õhupallid olid ilusti olemas. Peo teemaks oli neoon, meil olid helendavad käevõrud, neoontoonides mütsid ja viled, millega terve õhtu üksteise võidu tuututasime. Laulsime, tantsisime, sõime pitsat ja veetsime koos ühe toreda õhtu. Lisaks sain perelt sünnipäevaks tereretermose ja muu vajaliku terere tegemiseks.
Septembri keskel veetis ühe toreda nädalakese minu juures külas Stella. Ta on ka vahetusõpilane Paraguays. Lisaks oli ka üks saksa vahetuõpilane ühel päeval meil külas. Kõik koos, lisaks mu väike õde ja sakslase õde, käisime 17. septembril kastiautoga looduses sõitmas. Too päev oli VÄGA kuum, ligi 40 kraadi ja ei ühtegi pilve. Mulle see meeldis. Ühteaegu oli vastik istuda kuumas, kui päike paistab lagipähe aga nii mõnus oli kastis sõita ja lasta tuulel oma juukseid sasida. Mu isa sõidutas meid linnast välja ja näitas imekauneid loodusvaateid. Peale umbes tunnikest sõitmist, jäime suvalise jõe ääres seisma ja otsustasime sisse hüpata. Kuumus oli tappev, aga jahe jõevesi jahutas hetkega maha. Kuna tegime kõik oma riided märjaks oli koduteel eriti mõnus, sest need koos tuulega jahutasid veel mõnda aega. 20. septembril käisime taaskord põlisrahvaste juures. Seekord jagasime neile mahlapulkasid (mis maksavad umbes 10 eurosenti tükk!!!!) ja vahvliküpsiseid. Jälle nägin seda rõõmu nende näos kui nad said ühe jäätisekese ja muidugi oli meil sama suur andmisrõõm. Jutt, et midagi jagatakse liigub välgukiirusel, ning osad mudilased jooksid paljajalu ka kaugemaltki kohale. Terve see nädal Stellaga oli väga tore. Mängisime teineteisele terapeute, käisime palju jalutamas, sõime acaid ja mis kõige tähtsam rääkisime EESTI keeles, mis algul oli kuidagi võõras ja harjumatu.
23. septemberil, laupäeval oli järjekordne meie kooli korraldatud pidu. Seekord olid korraldajateks kolmanda aasta õpilased ehk abituriendid. Peotemaatika olid lilled ja kogu pidu oli pühendatud kevade algusele. Kõik hakkasid selleks valmistuma juba augustis ja peale meie perepäeva, oli see pidu peamine jututeema. Suurest ettevalmistamisest hoolimata jäin mina ikka kõigega suhteliselt viimasele minutile:) Lõpuks kui päev kätte jõudis oli mul kerge närv kogu aeg sees, ikkagi esimene korralik pidu Ladinas. Lasime õega ennast üles vuhvida, kuigi mu jaoks oli veidi naljakas kui uhke kõik pidi olema, aga uus ja tore kogemus. Pidu algas kell 22, aga meie läksim alles südaöö paiku kohale. Hoolimata sellest, et pidu oli juba 2 tundi kestnud, oli kohal ainult umbes pool rahvast. Üks ürituse traditsioone on ka misside ja printsesside valimine. Kõik kandidaadid olid superuhketes kleitides koos supermeikide ja supersoengutega. Kõiki tutvustati ükshaaval, osalejad jalutasid laval ringi, lehvitasid ja naeratasid oma kõige säravamaid naeratusi, samal ajal kui publik neile kaasa elas ja vilistas. Mul ei ole õrna aimugi, mille põhjal võitjad valiti. Ma pakun, et zürii valis, aga kas nominendid tegid ka midagi, mille järgi valiti või oli asi põhimõtteliselt näo järgi:) Uhke show ja misside valimine vaadatud, olid helipuldis erinevad DJd ning algas suur tantsu vihtumine. Umbes kell 1st kuni 5ni hommikul oligi kõik järjest tantsimine, tantsimine, tantsimine. Vahepeal sai siiski ka jalga puhatud ja inimestega räägitud, kuid peamine oli ikkagi jala keerutamine ja tantsupõranda kuumaks kütmine. Kella 5 paiku, ilusa päikesetõusu saatel, otsustasimegi tee kodu poole seada. Oli meeleolukas öö ning ma sain teada, milline on üks õige pidu ja kuidas ikka tantsima peab.
Selline oli minu septembrikuu. Loodan, et teile meeldis. Edaspidi püüan parem blogija olla, sest tegelikult kui ma kirjutama hakkan ja aega on, siis on see väga mõnus tegevus.
Elo Paraguays 